Välisminister Margus Tsahkna esines neljapäeval, 14. septembril 2023 riigikogus poliitilise avaldusega seoses välispoliitilise olukorraga.
Lugupeetud istungi juhataja, riigikogu liikmed, diplomaatiline korpus, välispoliitikahuvilised!
Pean vajalikuks täna siin, teie ees, esineda välisministri poliitilise avaldusega, kuna Eesti on sisepoliitilises kriisis, kus peaminister annab jätkuvalt selgitusi ning opositsioon on blokeerinud parlamendi tegevuse.
Rahvusvaheline julgeolekuolukord on väga keeruline ning on oluline, et sisepoliitilised vastasseisud ei nõrgestaks Eesti välispoliitilisi eesmärke ja nende saavutamist. Eestis on olnud konsensuskokkulepe, et välispoliitikas hoiame seljad koos ning seisame ühe eesmärgi – Eesti iseseisvuse nimel – kõik koos.
Arvatavasti, head sõbrad, olen ma ainukene inimene, kes siit kõnepuldist teile midagi kiitvat ütleb.
Aga siiralt, suur tänu, et olete seni välispoliitiliste teemade puhul sisepoliitilise vastasseisu kõrvale jätnud ning olnud oluliste otsuste langetamisel ühtsed ja ühehäälsed. Ma väga loodan, et selline koostöö välispoliitilistel teemadel ka jätkub, kuna tulemas on palju olulisi ja suuri teemasid, mida Eesti rahvusvaheliselt eest veab.
Enam kui poolteist aastat on möödunud päevast, mil Venemaa alustas laiaulatuslikku agressiooni Ukraina vastu, lootes nõnda hävitada Ukraina riigi ja rahva, aga veidi pikemas perspektiivis ka Euroopa julgeolekuarhitektuuri korralduse.
Putini rünnaku peamine raskus langes ukrainlaste õlule, kuid kaalul on selles sõjas kaugelt enamat kui Ukraina tulevik – kui sõja lõpuks kujuneb rahvusvahelise elu normiks see, et suurriigist agressor saab relva jõul hävitada oma väiksemaid naabreid, muuta nende piire ja tühistada lausa rahvaid, siis on rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord mööndusteta lõppenud ja jõhker jõupoliitika koos kõige selle juurde kuuluvaga tagasi.
Sellises maailmas kannataksid kõigepealt väikeriigid, seejärel aga – nagu korduvalt ajaloost õppinud oleme – ka suurriigid ise.
Nii ründabki Putin Ukrainat, aga tegelikult ka kogu praeguse rahvusvahelise elu nurgakive – suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse printsiipe, reeglitel ja rahvusvahelisel õigusel põhinevat maailmakorda, ÜRO ja OSCE aluspõhimõtteid.
Eesti jaoks on selles sõjas seetõttu kaalul ei vähemat ega rohkemat kui eksistentsiaalsed julgeolekuhuvid.
Poolteist aastat pärast laiaulatusliku rünnaku algust peab Ukraina endiselt vastu. Erinevalt paljude skeptikute hinnangutest püsib Lääs ühtselt ja kindlalt agressioonivastasel kursil ning maailma riikide enamus väljendab järjepidevalt oma hukkamõistu agressioonile ning toetust suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtetele.
Putini algne plaan – vallutada mõne päevaga Kiiev ja sundida Euroopa seejärel laiematele järeleandmistele – on selgelt läbi kukkunud. Tänaseks võitlevad ukrainlased rohkem kui poolteist aastat agressori vastu ja lühikesest plaanist ei ole midagi enam alles.
Sõja tekitatav surve Venemaa režiimile on juba avalikultki nähtav – Prigožini niinimetatud marss Moskvale oli ju vaid jäämäe veepealne osa neist pingetest, mis Moskva ladvikus kasvamas. Venemaa eliit mõistab hästi seda tupikut, kuhu Putini sõjapoliitika riigi viinud on – puudub igasugune lootus helgemale tulevikule, ühiskonnas valitseb tardunud hirmuõhkkond ja unistus Venemaa rahvusvahelisel areenil taas suureks teha on asendunud isolatsiooniga, kus almust tuleb palumas käia juba Põhja-Korea käest.
Vaatamata sellele ei tohi meie loorberitele puhkama jääda: sõjas loeb vaid tulemus ja see pole hoolimata kõigest veel saavutatud. Sõda käib, inimesed hukkuvad ja lapsi küüditatakse jätkuvalt. Ukrainlased läbivad meeter meetri haaval kümnete kilomeetri sügavusi miinivälju, olles väga raske tule all ja makstes väga ränka hinda, kuid nad liiguvad edasi. Kutsun üles tugitoolikriitikutel enne järgmise ukrainlaste suunalise kriitikanoole väljalaskmist korraks süveneda. Ukrainlased liiguvad edasi.
Putin, olles aru saanud oma algse plaani läbikukkumisest, loodab nüüd sellele, et pikas kurnamissõjas töötab aeg tema kasuks, et demokraatlik maailm ei suuda hoida fookust, ühtsust ja kurssi, ning et Ukraina rahvas väsib pidevast terrorist.
Meie teame, et Putin eksib. Me teame, et tänapäeva avatud ühiskondades ei lähe enam läbi Müncheni-taolised sobingud. Me teame, et lootus teiste rahvaste vabaduse hinnaga enesele stabiilsust osta on määratud läbikukkumisele. Ja me teame ka seda, et ukrainlased ei väsi. Ei, aeg ei tööta Putini kasuks. Kuid sõda ei lõpe enne, kui seda mõistab ka kriitiline osa Venemaa otsustajaid.
See ongi meie tänase välispoliitika peamine ülesanne: kindlustada üheskoos liitlaste ja partneritega, nii tegude kui sõnadega, et Venemaa mõistaks oma kursi perspektiivitust, lõpetaks agressiooni ja korvaks tekitatud kahju. Mida rutem, seda parem.
Daamid ja härrad!
Eesti välispoliitika tugevus seisneb põhimõttekindluses ja järjepidevuses. Eksistentsiaalsetes julgeolekuküsimustes räägime me maailmas kindlameelselt ühel häälel, jättes sisepoliitilise parteidevahelise konkurentsi koduseinte vahele.
Mul on hea meel tõdeda, et see – taasiseseisvumisest alates paika pidanud põhimõte – kehtis ka sel kevadsuvel, mil parlament kiitis hoolimata tulistest sisepoliitilistest vaidlustest ühehäälselt heaks mitu välispoliitikaavaldust, kus kutsusime üles andma Ukrainale NATO-perspektiivi ning nõudsime, et tagataks Venemaa liidrite vastutusele võtmine agressioonikuriteo eest. See saatis maailmale tugeva sõnumi: oma elulistes välis- ja julgeolekupoliitikaküsimustes on Eesti ühtne ja vankumatu.
Ka eelolev välispoliitikahooaeg tuleb intensiivne. Seetõttu kutsun välisministrina täna üles parlamenti ja kõiki siin esindatud poliitilisi jõude, aga ka kõiki põhiseaduslikke institutsioone, jätkama Eestile seni edu toonud poliitilist kultuuri, jätma sisemised vaidlused koduseinte vahele ja tegutsema maailmaareenil ühise jõuna.
Lugupeetud parlament!
Lubage mul lühidalt peatuda olulisematel välispoliitilistel sõlmküsimustel, mis eelseisval hooajal meie tähelepanu vajavad.
Oleme Venemaa laiaulatusliku rünnaku algusest keskendunud kolmele suurele poliitikasuunale: agressiooni hinna tõstmine, Ukraina toetamine ning võitlus karistamatusega. Need suunad jäävad meie prioriteediks ka sel hooajal.
Eesti sõnum on ühene: meie eesmärk on sanktsioonide ja igakülgse isoleerimisega agressorriiki maksimaalselt kahjustada.
Mis seni tehtud, peab jätkuma ja saama tõhustatud ning lisaks tuleb sanktsioonirežiimi pidevalt ka karmistada, et jõuaks kohale meie sõnum: Putini lootus, et aeg toob leevenemist, on alusetu; kuni agressor oma kursil jätkab, karmistub pidevalt ka tema vastu suunatud poliitika.
Lähinädalail töötame välisministeeriumis välja oma täiendavad sanktsiooniettepanekud, millele Euroopa Liidus toetust otsima hakkame. See on juba 12. sanktsioonide pakett Euroopa Liidu poolt. Lisaks otsime täiendavaid võimalusi piiririikide ühiseks tegutsemiseks – nii Euroopa Liidu laua taga kui eraldi – et sanktsioonirežiim karmistuks. Selleks toimus minu initsiatiivil eile Venemaa piiririikide esindajatega nõupidamine, kus me arutasime ka, kuidas rakendada ühiselt Venemaa numbrimärki kandvate sõidukite sissesõidukeeldu. Eesti viis selle otsuse ellu eile kell 10 hommikul.
Kõik võimalused on meil laual, miski pole tabu: alates maismaatranspordi täiendavast piiramisest kuni sanktsioonialuse kauba transiidini. Seda kõike tehes peame silmas, et meie meetmed oleksid võimalikult tõhusad – üksi tegutsedes suuname kaubavood naabrite juurde, kahjustades Venemaa asemel oma ettevõtteid; seetõttu peangi esmatähtsaks koostööd piiririikidega, aga ka laiemalt Euroopa Liidus.
Kui ka kõigi meie ettepanekute puhul kohe rahvusvahelist konsensust ei teki, on meie sõnum siiski ühemõtteline: mistahes tehing, mis edendab agressorriigi majandust, aitab tarbida tema tooteid või viia temani kaupu, on määritud ukrainlaste verega ning seega mööndusteta taunitav. See on minu sõnum; see on valitsuse sõnum; see on kogu Eesti sõnum.
Kõik ettevõtjad, ka rahvusvahelised suurkorporatsioonid, kes Venemaaga endiselt kaupa teevad, peavad saama meilt sama ühemõttelise sõnumi: teie tegevus aitab agressorit sõjas, mida ta peab ka meie julgeoleku aluseks olevate rahvusvaheliste reeglite vastu.
Lõpetage selline äri! Mida rutem, seda parem. Ja kui ka meie täiendavate sanktsioonide kehtestamine aega peaks võtma, arvestage sellega, et Euroopa tarbijad karistavad teid ise, hoides verega määritud toodetest eemale.
Tänan siinkohal ka kodanikuühiskonda ja ajakirjandust, kes agressoriga kaupa tegevad ettevõtted ja nende tooted meile kõigile pidevalt teatavaks teevad, et ka meie ise – kodanikena – oma tarbimisharjumusi kohendada saaksime.
Head seadusandjad!
Veel sel sügisel toob välisministeerium valitsusse Euroopale suunda näitava seaduseelnõu, mis loob Eestile ja pretsedendina ka Euroopale õigusliku mehhanismi Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtuks Ukraina ülesehituses. Venemaa külmutatud varade kasutusele võtmisest Ukraina ülesehitamise toetamiseks on palju räägitud, kuid seni ei ole midagi tegelikult tehtud. Oleme samasuguse mehhanismi loomist Euroopa Liidus pikalt taotlenud, nüüd oleme valmis oma tegudega suunda näitama.
Poliitiliselt on küsimus lihtne – agressor peab aitama oma varaga agressioonikahjusid korvata – õiguslikult on tegu aga küllalt keerulise eelnõuga. Veel enne valitsuse lauale jõudmist on selle kallal vaeva näinud nii välisministeeriumi kui teiste ministeeriumite juristid; kutsun siinkohal ka parlamenti üles menetlema seda eelnõu viivitusteta ning kaaluma kõiki kaasnevaid õiguslikke aspekte täie tõsidusega, nagu küpsele parlamentaarsele riigile kohane. Hea riigikogu, selle eelnõuga kehtestame me midagi unikaalset ja midagi suunda näitavat kogu Euroopale ja arvatavasti kogu maailmale.
Head rahvaesindajad!
Lisaks agressori majandustiibade kärpimisele tuleb kärpida ka tema osalust laiemas rahvusvahelises elus. Oleme siingi olnud suunanäitaja, kui kehtestasime Venemaa diplomaatilisele esindatusele Tallinnas pariteetsuse – samm, mis raskendas Venemaa eriteenistuste Eesti-vastast tegevust ning millega on nüüdseks ühinenud mitmed meie liitlased, saates oma pealinnadest välja diplomaadimaski taha varjunud luurajaid. Siin ma kiidan kõiki oma eelkäijaid välisministri ametis.
Olime suunanäitajate seas ka siis, kui vedasime Venemaa väljaheitmist Euroopa Nõukogust, kus õhk nüüd tõesti palju puhtam ja fookuseseadmine lihtsam. Samuti siis, kui hääletasime Venemaa välja ÜRO Inimõiguste Nõukogust, mille liikmete sekka agressorriik kunagi kuuluda ei tohiks.
Isoleerimise tööga me ka jätkame, suunates oma pilgu aina enam ka valitsusväliste ringkondade poole. Soovingi siin, teie ees, täna korrata Eesti üleskutset: kuni agressioon jätkub, ei tohi Venemaa ja teda abistava Valgevene sportlased rahvusvahelisel areenil võistelda. Palun teie kõigi ja ka meie spordiringkondade abi – hoidkem siin põhimõttekindlat joont, nõudkem Venemaa ja Valgevene eemale jätmist Pariisi olümpiamängudelt!
Head riigikogu liikmed!
Teise olulise poliitikasuunana jätkame me Ukraina toetamist.
Me kutsume kõiki maailma riike üles andma Ukrainale kogu seda varustust, mida nad lahingutegevuses vajavad, ning tegema seda kiiremini kui seni. Jah, me peame oma otsused hoolikalt läbi kaaluma – enne ühekordset lõikamist üheksa korda mõõtma. Kuid sama oluline on mõista, et iga viivitatud päev, nädal või kuu tähendab kaotatud inimelusid ja pikemaks veninud sõda.
Me ei tohi tunda piinlikkust selle tõe väljaütlemise pärast; piinlik peaks olema hoopis neil kommentaatoritel, kes – teades tõenäoliselt väga hästi seda, kui kaua võtab meil aega Ukrainale relvade tarnimine – kurdavad maailmameedias anonüümselt tempo üle, millega Ukraina sõjaväelased praegu oma maad vabastavad.
Nagu sõjalise abi puhul, nii on Eesti tabude murdja ka Ukraina ülesehituses – oleme esimeste seas, kes saanud hakkama reaalse ülesehitusprojekti lõpule viimisega ja seda hoolimata sellest, et sõda veel kestab. Mul oli au olla välisministrina Eesti ehitatud lasteaia avamise juures ja näha seda vaprust ja südikust, mis peegeldus ka väikeste laste silmadest. Oktoobris avame rekonstrueeritud silla ning lasteaedade ja orbudekodude projektid jätkuvad.
Ukraina üles ehitamine pole aga pelgalt humanitaarkaalutlustest lähtuv tegevus: on Eesti – ja kogu Euroopa – strateegilistes majandushuvides, et Ukraina taastamine lähtuks euroopalikest, õigusriigile omastest turumajandusreeglitest, kus võrdsed ettevõtlusvõimalused oleksid ka meie ettevõtetel.
Ukraina potentsiaal on tohutu; rasketööstusest põllumajanduseni. Selle potentsiaali vallapäästmine eeldab muidugi sõja võitmist, kuid lisaks sellele ka kiiret ja efektiivset, õigusriiki tugevdavat ülesehitust, mis saab Euroopa suurimaks strateegiliseks majandusprojektiks pärast Marshalli plaani.
Selle õnnestumine loob eeldused ka meie majanduse uueks kasvupotentsiaaliks ja annab võimaluse Eesti ettevõtetele.
Väikeriigile ei avane just tihti võimalusi sedavõrd olulistes protsessides kaasa lüüa. Meie jaoks aga avaneb, kui kasutame oma eeliseid – kiirust, nutikust, tulemustele orienteeritust. Seetõttu kutsun ma ka meie parlamenti üles riigieelarve menetlemisel arvestama, et praegu Eesti poolt arengukoostöösse suunatavad vahendid pole Eesti majandusele kulu, vaid strateegiliselt oluline investeering. Vastavad ettepanekud järgmiseks neljaks aastaks olen välisministrina valitsuse riigieelarve strateegiasse teinud. Ilma pikaajalise panuseta Ukraina ülesehitusprotsessi ei saa me kohta selle laua taga, kus langetatakse neid olulisi otsuseid järgmisteks kümnenditeks.
Lugupeetud parlament!
Teie toetus Ukraina euroatlantilistele püüdlustele on olnud selge ja kindlameelne. Meie sõnum Ukrainale, aga ka teistele Euroopa Liitu ja NATOsse pürgivatele riikidele, on olnud ühemõtteline: „Meie toetame laienemist, kuid teie peate mõistma, et ajalooline võimaluse aken avaneb vaid viivuks, nagu ta avanes vaid viivuks meie jaoks toona, mil Eesti NATOsse ja Euroopa Liitu pääses. Nagu meie toona, peate teie olema õigel hetkel valmis – me aitame teid igati; nii poliitilistes debattides nende ühenduste sees kui ka praktilise abiga, kuid pingutama peate ka teie ise, sest ajalugu allahindlusi ei tee“.
Aga ajalugu ei tee allahindlusi ka meile.
See võimalus, mis kandidaatriikidele vaid viivuks avaneb, avaneb samamoodi viivuks ka meile endale, NATO-le ja Euroopa Liidule. Sisuliselt meie huvides on see, et demokraatia, stabiilsuse ja julgeoleku vöönd Euroopas laieneks ning Euroopa Liidu ja NATO laienemise kõrval selleks teist vahendit ei ole, nagu pole NATO kollektiivkaitse kõrval ühtegi teist toimivat ja tõsiseltvõetavat julgeolekugarantiid.
NATO on ainukene reaalne julgeolekugarantii, mis tagab stabiilsuse meie regioonis. Hallide tsoonide aeg Venemaa naabruses peab läbi saama. Seepärast on oluline, et Soome ja Rootsi on otsustanud liituda NATOga, muutes meie regiooni julgeolekuolukorra veelgi kindlamaks ning Läänemere NATO sisemereks.
Seetõttu peab Eesti oluliseks, et ka meie ise – NATO ja Euroopa Liit – hoiaksime neis ajaloolistes protsessides initsiatiivi.
Luban veendunult – Eesti jätkab mõlema organisatsiooni laienemise kindlat toetamist ja loodan selles ka teie kindlameelsusele, lugupeetud rahvaesindajad. Olulise sammu Ukraina NATO liikmelisuse teel saavutasime sellel suvel NATO Vilniuse tippkohtumisel, kus lepiti kokku järgmised praktilised sammud. Minul välisministrina oli väga hea oma tööandja, riigikogu avaldusele toetuda. Suur tänu selle eest veel kord! Samuti otsustas Vabariigi Valitsus ühineda G7 Ukraina deklaratsiooniga, et osaleda pikaajaliste julgeolekutagatiste andmises ning sõjalise ja rahalise toe tagamises Ukrainale.
Head kuulajad!
Venemaa agressioonist rääkides ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et agressioon on kuritegu. Ja sellele kuritööle peab järgnema karistus.
Vastasel juhul taandame rahvusvahelise õiguse ja reeglitel põhineva maailmakorra vaid paljasõnaliseks ilukõneks, libisedes tegelikkuses tagasi jõupoliitika püünisesse. Kuhu see meid viib, teame meie siin Eestis hästi, olles elanud läbi selle, kui suured 1939. aastal üle meie pea meie saatuses omavahel kokku leppisid ja meie – Rahvasteliidu liikmesusest hoolimata – omavoli ja türannia küüsi langesime. Me ei ole kunagi enam üksi, on meie põhimõte.
Jõupoliitika kaoses puhkenud sõja eel ja ajal kannatasid esmalt need, kes olid väikesed või haavatavad, hiljem aga kogu inimkond.
Ütlen otse välja: praeguste tegudega, eelkõige aga sellega, milliseid tulemusi saavutame, loome me tulevast maailmakorda.
Eesti jaoks on oluline, et selles maailmakorras kehtiks endiselt territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted, agressiooni lubamatus ja reeglite ülimuslikkus.
Kas nii ka kujuneb, sõltub muu hulgas sellest, milliseid tagajärgi saavad tundma need, kes praegu agressiooni ja sõjakuritegusid sooritavad.
Seetõttu toetab Eesti kõigiti sõjakuritegude uurimist ja nende toimepanijate vastutusele võtmist, aga ka agressioonikuriteo tarbeks rahvusvahelise eritribunali moodustamist, mis peab riigijuhtidele immuunsuse andmise asemel kindlustama selle, et kurja teinud saaksid kätte õiglase karistuse. Ja uskuge mind, head sõbrad, see on väga raske töö globaalselt.
Võtku see siis aega viis või viiskümmend aastat – maailma riikide hoiak peab olema kindel: agressioon ei tasu ära! Me ei korda oma varasemaid vigu! Sest me teame – see, mida teeme, määratleb lõpuks ka meid endid. Määratleb reeglitel põhineva maailma kaitsjaina, või siis hoopis… millegi muuna. Eesti seisab kindlalt reeglitel põhineva maailma kaitsel.
Mõni võib ju küsida – miks võtab väikeriik nii suurtest asjust rääkida. Ehk tuleks olla tasa, vaikida? Olla mugavustsoonis? Ma vastan: vaikimist oleme proovinud. Ja nüüd oleme targemad: ajaloo eest end ära ei peida. Meie kohus on rääkida, sest kaalul on ka meie maailm.
Sel sügisel plaanime me neist teemadest jõuliselt rääkida ja liitlasi otsida, nii väikeste kui suurte seas, nii meie maailmajaos kui kaugemal. Sest Venemaa agressioon on ilmsiks teinud selle, kui haavatav on meie maailmakord just sellistes olukordades, kus agressoriks on ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigusega liige.
See haavatavus on praeguseks läinud maksma lugematul hulgal ukrainlaste elusid ja toonud kaasa kannatusi kogu maailmas; sellise haavatavusega tegelemata jätmine ohustab aga pikemas perspektiivis meid kõiki.
Järgmisel nädalal osalen ÜRO peaassambleel, kus Eesti üheks peamiseks eesmärgiks on hoida tähelepanu Venemaa agressioonisõjal Ukraina vastu ning kutsuda üles Ukraina tugevamale toetamisele. Selle nädala raames on võimalik kõrgel tasemel tõstatada Eestile olulisi küsimusi. Samuti tuleb ära küsida küsimused, mis puudutavad ÜRO peasekretäri salajast kirjavahetust Venemaa välisministriga. Eesti sõnum on väga selge: agressorile järeleandmisi tehes agressioon ei lõpe, vaid laieneb. Mingeid kokkuleppe initsiatiive Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse arvelt teha ei tohi.
Meie ühine kohustus on otsida lahendusi, mis tagaksid rahu ja stabiilsuse ka edaspidi; mis muudaksid maailma turvaliseks vabaduse jaoks.
Head kolleegid!
Eesti välispoliitika oluline osa on ka meie majanduse toetamine. Me teame, et ettevõtetel on keerulised ajad, eriti eksporditurgudel. Koostöös majandusminister Tiit Riisalo ning teiste ministritega oleme moodustanud valitsuskomisjoni, mille eesmärk on suunata Eesti majandusarengut senisest strateegilisemalt, kasutades ära nii välisturgude kui sisemise teadmise potentsiaali. VAATA SIIA
Meil on, mida maailmale pakkuda – uuenduslikud lahendused, paindlikkus, haritud inimesed ning julgus mõelda suurelt.
Eesti on praegu maailmas esirinnas ükssarvikute loomise poolest, kuid potentsiaali on veel kaugelt enamaks. See potentsiaal on meie inimestes ja ettevõtjates. Riigi roll on mitte segada, vaid toetada ja võimestada, eriti välisturgudele sisenedes.
Hiljutise ettevõtjana tean ise, kui oluline on see, et Eesti ettevõttele aitab uksi avada meie suursaadik. Seetõttu on äridiplomaatia iga meie saadiku põhiülesanne ning valitsuskomisjoni peamine eesmärk on majanduskasvu strateegilise hoogustamise plaan, millesse kutsun üles panustama kõiki ministreid ja ka teid, austatud riigikogu.
Lugupeetud rahvaesindajad!
Tahan lõpetuseks peatuda veel mõnel olulisel eelnõul, millega välisministeerium lähiajal valitsusse ja seejärel juba teie ette tuleb.
Välisteenistuse seaduse, mis kunagi jäi välja kuulutamata. Selle eelnõuga soovime vähendada oluliselt sisemist bürokraatiat, mis praegu meie välisteenistust kammitseb, ning muuta meie teenistuse korralduse moodsamaks ja paindlikumaks, et iga diplomaat, iga saadik ja iga välisteenistuja tunneks ennast vajalikuna, et ta tunneks ennast isiklikult kohelduna ja toetatuna.
Peagi esitame ka välissuhtlemisseaduse muutmise eelnõu, millega taotleme riigiasutuste vahelise asjatu bürokraatia vähendamist, lühendades oluliselt aega, mis kulub välislepingute menetlemisele. Seegi saab olema oluline kokkuhoid rahas ja eelkõige ajas, andes suuremaid ja paindlikumaid võimalusi meie koostööks ka majanduslikult teiste riikidega.
Juba on valitsuse heakskiidu saanud ja teie poole teel isikut tõendavate dokumentide seaduse eelnõu, millega lihtsustame ühekordselt kasutatava asendusdokumendi väljastamist inimesele, kes on reisil olles reisidokumendi kaotanud, võttes osaliselt kasutusele kaugtuvastuse võimaluse ja kullerteenuse, vabastades nii inimesed igakordsest füüsiliselt kohale ilmumise nõudest. Tundub väike asi, aga tegelikult nendes riikides, kus meil ei ole konsulaaresindust või saatkonda, hätta sattunud inimestele on see suureks abiks. Selliselt asjatut bürokraatiat vähendades hõlbustame inimeste elu ja hoiame kokku ka kulusid.
Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse eelnõust, millega parandame sanktsioonide järelevalvet ja loome võimaluse Venemaa külmutatud vara kasutamiseks, kõnelesin juba eespool.
Nagu välispoliitikateemades üldiselt, nii kutsun teid toetama neid eelnõusid, ma kutsun teid üles jätkama seda ühtset meelt välispoliitika ja kaitsepoliitika ajamisel, vaatamata kõigele, mis meil siin sees, kodus toimub.
Arutame omavahel kasvõi kirglikult, kuid lõpuks – maailma ette minnes – hoidkem ühte ja liikugem edasi!
Aitäh!
Allikas: Välisministeerium