Tartu rahu 106. aastapäevale pühendatud vastuvõtt
Rahvusraamatukogus, 02.02.2026
Austatud külalised, head sõbrad,
lugupeetud kavalerid,
austatud kolleeg Benjamin Haddad,
Täna, 106 aastat pärast Tartu rahu sõlmimist, koguneme siin Rahvusraamatukogus – ruumis, mis kannab meie kultuuri, teadmiste ja ajaloo mälu.
See ei ole üksnes mälestuspäev, vaid ka meeldetuletus, et rahu, vabadus ja julgeolek ei ole kingitused, vaid ka kohustused, mida tuleb hoida ja edasi kanda.
Eesti iseseisvusdeklaratsioon väljendas meie rahva selget tahet olla vaba ja iseseisev; Tartu rahu oli selle tahte rahvusvaheline kinnitus.
Just see leping pani kindla aluse Eesti omariiklusele, kinnistades meie õiguse ise otsustada oma riigi ja tuleviku üle.
Tartu rahu näitas, et väike rahvas suudab oma saatust kujundada targalt, ühtselt ja sihikindlalt.
Seal ei olnud ruumi kahtlustele ega kiirustamisele. Rahu loomiseks oli tarvis tarkust, selget sihti ja vankumatut usku oma õigusesse.
Täna, siin Rahvusraamatukogus, tunneme sedasama teadlikkust. Nii nagu raamatud ja dokumendid kannavad teadmisi ja tarkust põlvest põlve, kannab ka Tartu rahu edasi oma sõnumit: rahu vajab tugevust, ühtsust ja läbimõeldud tegutsemist.
Nagu kirjanik Ene Mihkelson on meenutanud, elab minevik meie sees, kujundades meie rahva olemust.
Tartu rahu ei ole üksnes leping, vaid sümbol julgest otsusest ja vabaduse nimel tehtud pingutusest, mis vormib meie identiteeti ka tänapäeval.
See sõnum on aktuaalne ka praegu. Ukraina seisab silmitsi agressiooniga, mis ohustab selle rahva õigust iseseisvusele ning kogu reeglipõhise Euroopa väärtusruumi.
Ukraina tulevik ei ole üksnes nende rahva asi – see määrab, millist Euroopat me koos kujundame.
Kas Euroopa, kus kehtivad reeglid ja väärtused, või maailm, kus tugevam surub oma tahte teistele peale?
Õiglane ja kestev rahu Ukrainas saab sündida vaid siis, kui agressioon ei jää karistuseta.
See tähendab vastutuse nõudmist süüdlastele ning külmutatud Vene varade kasutuselevõttu tekitatud kahjude hüvitamiseks. Rahu, mis ei põhine õiglusel, ei ole püsiv.
Eesti seisukoht on selge: Ukraina iseseisvus ja suveräänsus on meie jaoks üliolulised, sest need on ka meie endi vabaduse ja julgeoleku garantii.
Meie ajalugu õpetab, et väike rahvas ei raja oma julgeolekut üksnes sõjalisele tugevusele, vaid ka liitlaste ühtsusele ja selgetele reeglitele.
Euroopa Liit ja NATO on raamid, milles rahu saab püsida. Ilma ühtsuse ja kindlate garantiideta jääb iga rahuleping vaid ajutiseks pausiks, mitte kindlaks tulevikuks.
Juba Tartu rahu ajal mõistsid Eesti riigimehed, et rahu ei saa rajada üksnes sõnadele. Jaan Tõnisson kirjutas toona: „Vabadus ei ole kingitus, vaid kohustus, mida tuleb hoida ja kaitsema õppida.“
See lihtne, ent sügav mõte tuletab meile meelde, et rahu ja vabadus ei ole iseenesestmõistetavad.
Need nõuavad tähelepanu, teadlikkust ja ühtsust – nii nagu siin Rahvusraamatukogus hoiavad teadmiste ja ajaloo kandjad meie rahva mälu elavana.
Kalju Lepiku luules kõlab see mõte veelgi lüürilisemalt:
„Meie maa jääb meie südamesse, iga päikseloojang kannab vabaduse häält.“
Need read tuletavad meile meelde, et Tartu rahu ei olnud üksnes poliitiline kokkulepe – see on püsiv väärtus meie südames, mida iga põlvkond peab edasi kandma, hoides Eesti vabadust ja riiklust igas oma teos.
Tänases maailmas ei piisa lühiajalistest lahendustest.
Püsiv rahu Ukrainas ja kogu Euroopas saab sündida vaid siis, kui Ukraina on turvaline, stabiilne ja majanduslikult tugev ning agressioon ei jää karistamata.
Rahu eeldab vastutust – nii agressiooni süüdlaste karistamist kui ka külmutatud Vene varade kasutuselevõttu tekitatud kahjude hüvitamiseks. Rahu, mis ei põhine õiglusel, ei ole püsiv.
Selle aluseks on Euroopa ühtsus ja otsustusvõime. Me ei tohi lasta poliitilistel erimeelsustel nõrgendada liitlaste toetust.
Kõik rahualgatused peavad lähtuma Euroopa terviklikkuse ja pikaajalise julgeoleku kindlustamisest, mitte lühiajalistest huvidest.
Täna on meie kohustus toetada Ukrainat, hoida Euroopa ühtsust ning tagada, et Eesti püsimine ja vabadus oleksid kindlustatud ka tulevastele põlvedele.
See on rahu, mille väärtust ei mõõdeta üksnes lepingutes, vaid meie tegudes, ühtsuses ja otsustavuses.
Eesti jaoks on see ka isiklik küsimus. Meie riik on püsinud tänu Tartu rahule ja sellele järgnenud otsustele.
Eesti püsimine, meie rahvuslik järjepidevus ja vabadus on lahutamatult seotud sellega, kuidas me tegutseme täna: kas suudame näidata, et demokraatia ja reeglipõhine rahvusvaheline kord on väärt kaitsmist ja toetamist.
Seistes siin, Rahvusraamatukogus, tunneme ühenduse jõudu – teadmiste, ajaloo ja kultuuri kaudu.
Me saame vaadata rahulikult oma minevikku, õppida nii vigadest kui ka edusammudest ning ammutada sellest tarkust tulevikuks.
Tartu rahu õpetab meile, et vabadus, rahu ja julgeolek on saavutused, mida tuleb pidevalt hoida ja kaitsta – koos ja teadlikult.
Täna, Tartu rahu 106. aastapäeval, on mul au anda Jaan Poska medal – tõsi, postuumselt – Heinrich Laretei’le.
See tunnustus on pühendatud eeskätt tema vankumatutele teenetele Eesti riigi ees, sealhulgas sellele, et ta säilitas teiste ülimalt oluliste dokumentide kõrval ka Tartu rahulepingu originaali.
Heinrich Laretei, Eesti saadik Rootsis, Taanis ja Norras aastail 1936–1940, keeldus okupatsiooni järel allumast nõukogude võimu korraldustele ning jätkas Eestile truuks jäädes oma tööd Stockholmis.
Tänu tema otsusekindlusele päästeti Eesti saatkonna arhiivist kõige olulisemad dokumendid, nende seas ka Tartu rahulepingu originaal, mida Laretei hoidis varjul kuni selle üleandmiseni eksiilvalitsuse peaministrile August Reile.
Hiljem säilitati dokumenti Stockholmi Balti Arhiivis kuni Eesti taasiseseisvumiseni.
Jaan Poska medali pälvib Tartu rahu põhimõtetele pühendunud töö eest ka Eesti suursaadik Aino Lepik von Wirén, kelle vahendusel jõudis Tartu rahulepingu originaal 24 aastat tagasi Balti Arhiividest tagasi Eestisse.
Stockholmis sündinud ja õigusteaduse hariduse omandanud Aino Lepik von Wirén on teeninud Eestit mitmetel vastutusrikastel ametikohtadel ning esindab praegu Eestit alalise esindajana Euroopa Nõukogu juures. Palju õnne!
Head külalised,
Tartu rahu ei ole meie jaoks suletud peatükk ajaloos, vaid elav kohustus tänases maailmas. See kohustab meid seisma vabaduse, õigluse ja rahvusvahelise õiguse eest – nii Eestis kui ka maailmas laiemalt.
Hoides neid põhimõtteid, hoiame elus mitte ainult oma riiki, vaid ka usku sellesse, et rahu saab püsida vaid siis, kui see põhineb tõel, vastutusel ja ühtsusel.
Head Tartu rahu aastapäeva!
Allikas: Välisministeerium